Improvisatsioon on lendamise tunne*

*Pealkiri laenatud Andres Noormetsalt

Jaanuari kõige külmemal nädalavahetusel oli viiuli-, tšello- ja kontrabassiõpilastel erakordne võimalus osaleda temperamentse Hispaania viiuliõpetaja Oriol Saña kahepäevasel improvisatsioonikursusel. Panen kirja kursusel Suzuki lapsevanemana saadud muljed ning laste ja õpetajate vahetu tagasiside, lootuses, et selliseid kursuseid tuleb veel ja järgmisetel kordadel on veel rohkem osalejaid!

Oriol Saña on viiulit mänginud alates 7 eluaastast kui ta alustas õpingutega muusikakoolis. Ülikooliõpingud viisid teda Ameerika Ühendriikidesse (Berklee Collage of Music) ja tõid tagasi Hispaaniasse (Universitat Autònoma de Barcelona). Oma karjääri jooksul on ta mänginud erinevates orkestrites nii klassikalist muusikat kui ka jazzi, bluegrassi ja folki koos tunnustatud muusikutega erinevates ansamblites nii Euroopas kui Ameerikas. Tema auhindade ja tunnustuste nimekiri on muljetavaldav.

Õpituba toimus kahel päeval erinevates gruppides. Ühes grupis oli 10-12 last, vanuses 7-14 aastat. Osalejate seas oli nii Suzuki meetodil õppijaid kui ka tavamuusikakoolide õpilasi. Loomulikult osalesid tundides ka õpetajad.

Kõigepealt oli oluline ennast „lahti saada“ – keha liikuma, tuju heaks ja naeratus näole. Seda kõike sai miimika ja kehakeelega õppida. Tundide ajal ei tekkinud ka edaspidi keelebarjääri – kuigi õpetaja rääkis inglise keeles, siis osalejad said kõigest aru ja vajadusel aitas keegi alati tõlkida. Ning muusika ja rütmid olid eranditult eestikeelsed.

Igas grupis oli oma põhiteema või -lugu, mille peal improviseerimist harjutati. Tundides kõlasid jazz, folk, blues, aga ei puudunud ka viimased popphitid. Kursuse tegigi põnevaks see, kui palju on erinevaid lihtsaid (ja keerulisemaid) võtteid, millega iga pillimängija saab praktiliselt iga loo juures kaasa improviseerida. Või kuidas laval üksteisega suhelda ja üksteisest aru saada, kellele ja mis hetkel mängukord üle läheb. Kõike seda sai igaüks ka proovida, kuidas mingi lugu just tema nägemuses kõlab, võttes abiks uued rütmid ja meloodiad. Ja kui alguses oligi võib-olla veidi hirmu või häbelikkust, siis tundide edenedes olid kõik lapsed nii loovad ja vabad, et oleks võinud arvata, et tegemist on kokkumänguga ja tegelikult on kõik eelnevalt kodus hoolega harjutanud.

Kursus lõppes meeleoluka kontsert-näidistunniga, kus kõik grupid eraldi ja koos said uusi oskusi näidata. Alustuseks kõigepealt harjutused poognale, lõpus meeleolukas ühisjämm. Vahepeale mahtusid Taylor Swifti saatmine viiulil, folgiimprovisatsioonid ja näited sellest, millist heli ja rütmi saab luua poogna, pilli, käte, jalgade ja häälega ilma ühtegi nooti mängimata. Kuulajad võisid ennast vahepeal ära unustada, et ei olda mitte koolimaja aulas, vaid mõnusas elava muusikaga jazzikohvikus.

Kui lastelt küsida, kas nad osaleksid veel sellises õpitoas või kas nad soovitaksid seda oma sõpradele – siis vastus on „Jah!“.

Aitäh Jannele ja Eesti Suzuki Ühingule kursuse organiseerimise eest!

Kristin, Emma (kontrabass) ja Ekke (viiul)

Hedvig Marie (viiul)
Kõige rohkem meeldis õpetaja, sest tunnid olid teistmoodi ja lood olid väga huvitavad ja kaasaegsed. Uue asjana õppis ära poognaga chop’imise ja selle, et ise pidi mõtlema, kuidas lugu järgi mängida. Kindlasti soovin veel osaleda ja soovitan ka sõpradele.

Anneli ja Ilde Lisa (viiul)
Koolitus meeldis väga. Kui laupäeva hommikul sain suure vaevaga lapse voodist välja ja koolitusele meelitada, lubasin talle, et õhtupoolikul ta sinna minema ei pea. Aga Oriol suutis lapsi nii kaasa haarata ja innustada, et Ilde Liisa muutus väga rõõmsaks ja tahtis väga, veel ja veel proovi minna. Oleks küll tore aegajalt Oriolit Eestisse kutsuda.

Riina (viiuliõpetaja)
Võiks öelda, et koolitus oli mulle omamoodi väljakutse. Olen õppinud viiulit ainult nö. klassikalisel meetodil ja pole ise kunagi improviseerinud (kui välja arvata teise hääle mõtlemine Suzuki 1. vihiku lugudele). Seega nõudis improviseerimine raamidest väljatulekut ja häbenemisest ülesaamist, aga lõppkokkuvõttes oli see nauditav.
Õpetajana oli väga tore see, et sain esmaspäeval viiulitundi rõõmsad ja justkui uue alguse saanud õpihimulised lapsed. Loomulikult ei andnud see lühike koolitus väga palju uusi oskusi, kuid näitas, et viiulit saab mängida ka teisiti kui oleme harjunud. Koolitus mõjus lastele kui värske õhk. Laupäeva hommikul alustanud häbelikud lapsed olid juba pühapäeva pärastlõunaks palju avatumad.

Anna-Liis (viiuliõpetaja)
Oriol Saña koolitus meeldis väga. Oli tore kogeda eneseväljenduse vormi improvisatsiooni kaudu. Oriol Saña näitas erinevaid tehnilisi võtteid, aga ilmselgelt peaks neid harjutama, sest klassikalises viiulimängu õppes neid võtteid ei kohta. Rahule jäid ka minu õpilased.

Kommenteeri

Kommenteerimiseks pead olema sisse logitud.


Suzuki muusika asub EENeti serveris